Piletiinfo
.jpg){kind=logo}
[1].jpg){kind=small}
.jpg)
Viru Folgi nädalakiri
17. oktoober 2008 nr 3Viru Folgini on jäänud 294 päeva
Juhtkiri
See nädal läks Rajacate tähe all. Valmis „Rajaca eri“. Otsime lisaks säilinud Rajacate lindistusi, pilte nendest, mälestusi Rajacate esinemistest või muidu huvitavaid vihjeid, mida kodulehel avalikuks teha.http://www.virufolk.ee/Est/Rajacas/index.html
Teiseks suureks tegijaks oli 14 CD-plaati möödunud sajandi viimaste kümnendite Tartust. Rein Õunapi lindistused kontserdisarjast “Tartu Kevadkontserdid”. Kuulda on olnud ka nimetust “Tartu Kevadfolk”. Äkki keegi oskab öelda, kumb on õige?
Nädalakirja toimetus ootab väljaande kohta ideid, ettepanekuid ja ka nurinaid, kas minu meiliaadressil tiit@virufolk.ee või telefonil 51992928.
Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee
Pilt
Asjatundmatute inimeste tungivale soovile vastu tulles astus Viru Folgil üles vanahärrade seltskond, kes nimetasid ennast nooruspäevil rajacateks. “Rajacas” esines Viru Folgil Käsmus Kirjanike maja hoovis 9. augustil 2008 kell 18.00. Foto: Viru Folk
Luuletus Toomas Raudamilt
Käsmus nägin ma Bob Dylanit
Ta küsis mu käest
Jalgratast
Ma ei taha
Et mind ära tuntaks
Andsin talle
Kirjanike Liidu
Suvekodu kuurist
Ühe kobedama
Prussakovi
Ta seisis terve selle aja
Kui temast räägiti
Suvekodu õuel
Üks jalg maas
Kõhn tagumik sadulas
Riides nagu viimane tola
Saku suurhalli kontserdilt
Ja ikka ei tundnud keegi teda ära
Ja kõike seda tegi
Jalgratas
Prussakovi-nimelise
Rattaühingu
Annetus
Kirjanike Liidule
Sõidan sellega nüüd
Mändide vahel ringi
Ja hüüan täiest kõrist
Käsmus nägin ma Bob Dylanit
Viru Folgil Käsmus Kirjanike maja hoovis laupäeval, 9. augustil 2008 Dylani õhtul esinesid Reet Valgmaa, Jüri Kaldmaa, Peeter Simm, Hannes Varblane ja Toomas Raudam. Õhtu läbiviijaks oli Toomas Raudam, kes luges ette oma novelli “Muinasjutt Bob Dylanist”. Hannes Varblane tutvustas Bob Dylani elu ja loomingut. Peeter Simm rääkis Dylani vene retseptsioonist. Jüri Kaldmaa pajatas sellest, kuidas üks Dylani laul päästis ta elu. Reet Valgmaa aga laulis põlvkonnalaule, st laule neist ja neile, kes käisid ülikoolis möödunud sajandi (!) kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel. Kohal oli ka Grammofon, kus keerutati kraksuvaid saviplaate. Õhtu lõpetas Jaak Johanson, tema rääkis-laulis probleemist, et kes siis on õieti laulu tõeline autor, kas see, kes ta lõi või see, kes ta populaarseks laulis ning arvas, et kõige õigem oleks pidada laulu autoriks seda, kes laulu viimasena esitas.
Toomas Raudam. Foto: Tiit Lepik
Artikkel
Kultuurilugu muusikasJuba pikka aega on ringelnud käest kätte 14 CD-plaati Tartu Kevadkontsertide lindistustega kaheksakümnendatest aastatest. Tartu Kevadkontsertide koht Eesti kultuuriloos on vahest tänapäeva noortele hoomamatu. Need olid pooleldi põrandaalused laulufestivalid, kus oma lauludega astusid üles väga eriilmelised esinejad. Osa nendest, nagu Jaan Tätte, Lauri Saatpalu, Jaak Johanson ja teised, on tänaseks saanud tuntud laulikuteks. Laulude sisu oli tihti sotsiaalselt terav ning mõnigi kord tuli korraldajatel pärast kontserti käia nõukogude järelevalveorganites aru andmas, et miks sellise sõnumiga lauldi. Iga kontserdi lõpul esitasid kõik ühendkoorina laulu Hando Runneli sõnadele, mis lõppes värsiridadega: “Siis näen, kuis mäe all vajub maa põhja ülikool...” See tähendas ju tolle aja kontekstis selget üleskutset mässule ja anarhiale!
Kontsertide salvestamise organiseeris omal ajal nende peakorraldaja Rein Õunap. Salvestused on hiljem lasknud digitaliseerida üks Kevadkontserdi sage esineja Tõnis Tulp.
Tegemata on veel laulude süstematiseerimine. Enamasti puuduvad lauludel juures nimed, esinejad jms. Kel huvi asja juures abiks olla, saab kultuuriloolise väärtusega plaate alla laadida internetist MP3 kujul FTPst. 14 plaadi kogumaht on umbes 3 gigabaiti. FTP aadress on:
ftp://www.haltuura.info
kasutaja: muusika.haltuura.info
parool: Muusika123
Juhin tähelepanu, et allalaadimiseks tuleb kasutada FTP-programmi, mis tunnistab kataloogi- ja failinimedes tühikuid. Selleks sobib väga hästi tasuta programm FileZilla Client. Selle leiad aadressilt http://filezilla-project.org/download.php
Hendrik Relve
Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee
Arvamus
Jaak Allik: Rajacast
Miks täna, nelikümmend aastat hiljem, on “Rajacas” minu jaoks ikkagi parim ansambel, keda kunagi olen laval esinemas näinud/kuulnud? Kindlasti olen vahepeal kohanud ju sadu esinejaid, kes laulsid hoopiski kaunimalt, valdasid sõna palju koolitatumalt, mõtlesid välja peenemaid paroodiaid ning tegid kindlasti profimat muusikat. Aga seepärast, et “Rajacas” ei laulnudki, ei vallanudki sõna ega teinudki muusikat. Ta kõneles omavanustega just sellest, mis meil kõigil hinges oli. Ta rääkis meile meie oma elust nii üleilmses kui ka ühikatoa mastaabis. Laulud ja muusika olid “Rajaca” programmides üldse teisejärgulised, eelkõige oli see vaimukale lavalisele naljale ning napile, kuid täpsele sõnale rajatud punt. Kõik “Rajacas” osalenud oli targad poisid, seda näitab nende edasine elutee ning seepärast ei teinud nad ka kunagi lolli nalja. “Rajacas” puudus labasus, mis oli paljude hilisemate (maleva)taidluskavade nii tüütuks osaks. Miks? Sest kõik Rajaca-poisid vaatasid elu avasilmi ning sekkusid selle paremaks ja targemaks muutmisse ka väljaspool oma eriala ja ansambliproove. Nad tahtsid öelda oma seisukoha jama suhtes, mis meid sotsiaalses mõttes ümbritses, virtsa suhtes, kus me kõik kõrini sees olime ning ei kartnudki tekitada lainet. Esimene, mis mulle seoses “Rajacaga“ meenub, on just nende naljade vaimukas tarkus, paroodiate täpne alltekst, laulude valus südamlikkus ja poiste julge ausus.
Meie, kes me tol ajal ülikooli komsomolikomitees ennast liigutasime ja samuti ju lainet tekitasime, saime seda teha vaid seetõttu, et meid mõistsid, toetasid ning tegelikult meiegi mõtted massideni viisid just Rajaca (hiljem ka “Kuubi ja Kera”) poisid, kellele kuulus tollase üliõpilaskonna absoluutne usaldus ja vaimustus.
Aitäh Teile Aarne ja Priit, Rein, Kolla ja Mihkel ja kõik teised Rajaca-poisid ühise unustamatu ülikooliaja eest
Jaak Allik,
üks paljudest Teile tol ajal hulluseni plaksutanud ja vaimustunult röökinutest
Internetist
Internet Rajacast
Google’i otsimootori abil leidsin internetist 13. oktoobril 2008 päringuga Rajacas mõned huvitavad asjad:
Tartu Postimees kirjutab 09. oktoobril 2007: Eksklusiivne heliklipp, professorite ansambli Rajacas hittlugu “Eestimaa”. Lõiku loost saab siiani kuulata
http://tartu.postimees.ee/091007/tartu_postimees/288197.php
Teine asjalikum leid on kolm MP3, mida pakutakse Rajaca lugude pähe aadressil
http://www.featuring.ee/priit/rajacas%20(tartu%201969)/
Esimene lugu Diversant on Rajaca liikme Aarne Vaigu andmetel küll nende oma, aga tema arvates ei ole esitajad Rajacad. Teine lugu Pidžaamapaar pole Aarne mäletamist mööda üldse nende lugu, sama ka kolmanda looga Spetsialist.
Õpetajate Leht kirjutab reedel, 19. jaanuaril 2001 artikli “Aarne Vaik mängib muuseumimängu”:
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2001/19.01.01/elu/1.shtml
Tartu Ülikooli ajalehest “Menubänd keskendus muusika asemel absurditeatri tegemisele”:
http://www.ajaleht.ut.ee/390529
Tõnn Sarv meenutab oma blogis Uudisjutt pühapäeval, 11. märtsil 2007 loos “Minu elu Rajacas”:
http://uudisjutt.blogspot.com/2007/03/minu-elu.html
Elukiri nr 8 aastast 2007 sisaldab artiklit Mihkel Zilmerist:
http://arhiiv.elukiri.ee/index.php?main=7&newsID=123&sess=6f8f6dd0f1affbb22079a243fd950ecc
Ajakirja Horisont nr 2 aastast 2000 küsimustele vastab Ain Kallis:
http://www.horisont.ee/arhiiv_2000_2002/h2000n2l11.html
Oma Saar avaldas 23. augustil 2008 artikli “Öölaulupidude ununenud juurikad”:
http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=13&artid=8763&sec=0
Ajakiri Loodus 2/2002 kirjutab „Müürilõhkujast muuseumipidaja manab mere voodrilauale“ ehk jälle Aarne Vaigust:
http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel144_40.html
Ajalehes Sakala kirjutab Mihkel Zilmer: Õige toitumine ei hoia kindlasti ära kõiki haigusi, kuid kahandab oluliselt paljude haiguste riske
http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index.html?op=lugu&rubriik=83&id=10071&number=536
Aiandus.ee 2007. aastal lugu Ain Kallisega:
http://www.aiandus.ee/loe.php?id=4078
Aadressilt temuki.ee leiab põhjaliku loo Priit Pärnast:
http://www.temuki.ee/arhiiv/2006/03/lugu14.pdf
Wikipedias on artikkel Nikolai Laanetust:
http://et.wikipedia.org/wiki/Nikolai_Laanetu
Andres Laasik nimetab Rajacat teatrirühmaks:
http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2005/b17353427/laasik.pdf
1998. aasta Postimees meenutab Rajacat Praha kevadega seoses:
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/htbin/1art-a?/98/08/21/valised.htmXviies
Jättes kõrvale artiklid Viru Folgiga seoses, ei ole just palju. Kindlasti leiab lisa põhjalikumalt otsides. Esitatu on Google’i kuvamise järjekorras.
Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee
Lasering soovitab
Sellenädalased plaadid on Svjata Vatra “Kalyna”
http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=22868
ja Nick Drake'i “Five Leaves Left”
http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=6611
Uudised
Heiko Kruusi isikunäitus “Vesised pildid”Neljapäeval, 16. oktoobril avati fotomuuseumis, mis asub Tallinnas raekoja taga endises raevanglas, Viru Folgi fototiimi liikme Heiko Kruusi isikunäitus “Vesised pildid”. Värskelt avatud näitusel on vaatamiseks väljas valik viimase nelja aasta jooksul tehtud piltidest, mida seob teemana vesi.
“Vett leidub meie ümber kõikjal – küll tilkuvana, voolavana, peegelduvana, lainetavana jne. Olen proovinud vee erinevaid olekuvorme fotodes jäädvustada. Näitusepiltide tegemiseks andis aga idee soov katsetada viimastel aastatel kiiresti laienenud trükimaterjalide valikut. Pildid on akvarellpaberile, puuvillapaberile ja lõuendile pandud uue põlvkonna fotoprinteritega,” iseloomustas Heiko ise oma näitust.
Sellistest fotodest, mida ollakse harjutud nägema, eristab näitusetöid ka see, et eksponeeritavaid fotosid on arvutis töödeldud vesivärvifiltriga. “See annab minu arvates just nendel materjalidel ootamatult huvitava tulemuse. Olen alati tahtnud osata hästi maalida, aga pole õnnestunud. Nüüd liitsin oma foto- ja arvutioskused kokku ning tulemus sai enda arvates huvitav,” rääkis autor.
Näitust külastanud Viru Folgi peakorraldaja Peep Veedla sõnul oleks teda küll võinud ära petta nende piltidega. “Kui poleks teadnud, et need on fotod, oleksin pilte tõenäoliselt maalideks pidanud. Niivõrd huvitava tulemuse võib saavutada tänapäevast tehnikat oskuslikult kasutades,“ oli tema hinnang näituse ekspositsioonile.
Näitus jääb avatuks 11. novembrini.
Heiko Kruusi. Foto: Heidi Tooming
Tuisuvaalud Mulgi heinamaal. Foto: Heiko Kruusi
Toonela luiged. Foto: Heiko Kruusi
Õhtu Vilsandil. Foto: Heiko Kruusi
Animafilmide festival “Hobianima 2008”
Allikas http://www.tln.lib.ee/index.php?id=6579
“Hobianima 2008” on avalik üle-eestiline filmiamatööridele mõeldud animafilmide festival. Festival on pühendatud Eesti Vabariigi juubeliaastale, mistõttu peavad võistlusprogrammis osalevad filmid olema Eesti-teemalised. Festivali korraldavad Tartu Oskar Lutsu nim Linnaraamatukogu ja Tallinna Keskraamatukogu. Festivali raames toimub animafilmide konkurss, õpitoad, veebiviktoriin, kohtumised filmitegijatega, võistlustööde avalik esitamine ning hindamine. Konkurss toimub 2 voorus: piirkondlikud eelvoorud ning lõppvoor. Konkursi peaauhinnad on rahalised.
Põhieesmärgid
– väärtustada kultuurimälu;
– talletada Eestit ja eestlust läbi loomingu;
– propageerida ja edendada Eesti filmiamatörismi;
– tõsta huvi loova eneseväljenduse vastu läbi visuaalse meedia;
– ergutada filmiamatööre tutvuma Eesti animafilmikunstiga ja animafilme ise tegema;
– pakkuda igas vanuses filmiamatööridele võimalust festivalil oma loomingut tutvustada;
– soodustada Eestis tegutsevate filmiamatööride omavahelist suhtlust.
Festivali toimumise ajakava
3. september 2008 – festivali väljakuulutamine
25. oktoober 2008 – võistlustööde laekumise tähtaeg
27. oktoober kuni 3. november 2008 – töid hindavad piirkondlike eelvoorude žüriid
1. oktoober kuni 8. november 2008 – festivali üritused raamatukogudes (õpitoad, viktoriin veebis, kohtumised, võistlustööde näitamine ja hindamine publiku poolt jm)
4. november kuni 12. november 2008 – lõppvooru pääsenud töid hindab lõppvooru žürii
15. november 2008 – festivali lõpetamine Tartu linnaraamatukogus
Kalender
13.–19. oktoober 2008 Hõimupäevade kava 2008
Allikas: http://www.fennougria.ee/?id=14995
Suurkontserdid
Reedel, 17. oktoobril kell 18.00 Tallinnas Tõnismägi 2 Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis esinevad ersamordvalaste “Toorama”, liivlaste “Kāndla”, karjalaste “Karelia”, ungarlaste “Bürkös”, setude “Siidisõsarõ”, soomlaste “Kohtalotoverit” ja maride “Morko kundem”.
Laupäeval, 18.oktoobril kell 17.00 Viljandis Tasuja pst 6 Pärimusmuusika Aida suures saalis esinevad ersamordvalaste “Toorama”, liivlaste “Livlist”, karjalaste “Karelia”, ungarlaste “Bürkös”, setude “Tsibihärblaseq”, soomlaste “Kohtalotoverit”, udmurtide “Invožo” ja maride “Morko kundem” .
Rahvusõhtud ja rahvustoidud:
Tallinnas Vabaduse plats 8 KuKu klubis
Reedel, 17. oktoobril kell 20 – ungarlaste “Bürkös”
Liivi muinasjutud ja rahvamuusika
Laupäeval, 18. oktoobril kell 14.00 Tallinnas Pikk 73 Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse pööningul Tammsaare-nimelise teatri esituses.
Hõimupäevade suurüritused on tasuta.
Hõimupäevade korraldamist toetavad Eesti Kultuurkapital, Hõimurahvaste Pogramm, Tallinna Linnavalitsus.
Raadio Ööylikool
…Kokkusaamised toimuvad öösiti ülikooli raamatukogu ovaalse lauaga kaminasaalis, lektoreiks on kultusõppejõud erinevatest maailma ülikoolidest. Ise nimetavad nad seda kõike Ööülikooliks.
ühest unenäost
Saatesari sai alguse kaheksa aastat tagasi. On toimunud üle saja kohtumise erinevate õppejõudude ja mõtlejatega. Ööülikool on katalüsaator, mis aktiviseerib inimesi esitama küsimusi. Kõige tähtsam on esitada õigeid küsimusi. Seda nii loodusteadustes kui ka kaunite kunstide vallas. Ööülikool kulgeb paradoksaalselt kahel rajal korraga, otsides vastuseid kahele põhiküsimusele – kuidas ja miks.
http://www.ylikool.ee
Sel nädalal kõneleb California Ülikooli professor Mare Taagepera teemal “Üks heategu päevas”.
See on selle sügise esimene saade Ööülikooli sarjas “Õnne õpikoda”, mis toimub koostöös Tartu Ülikooli eetikakeskusega.
Vikerraadios: laupäeval 22.05
Klassikaraadios: pühapäeval 22.05
Eelteade
Pärimuslaulu iluaeg “Videvikuaja Laulud” 6.– 8. november 2008“Videvikuaja Laulud” propageerib algupärast, pärimuslikku rahvalaulukultuuri, rahvalaulikuid ja -laule kodumaalt ning mujalt maailmast. Kolme päeva jooksul toimub ühislaulmisi ja õpitubasid, kus osalejatel on lisaks kuulamisele võimalus rahvalaule kaasa laulda ning õppida nii eesti, iiri kui valgevene pärimuslaule. Lisaks kontsertidele, õpitubadele ja öistele ühislaulmistele toimuvad õhtused filmiseansid antropoloogiliste filmidega albaania ja saami lauljatest!
6. november 2008:
Viljandi, Eesti Pärimusmuusika Keskuse Väike Saal:
14.00 Rosie Stewart (IRL) õpituba
19.00 “Ütsiotsõ” kontsert
19.55 Rosie Stewart (IRL) kontsert
22.00 “Vjesh/ Laulmine” (Rossella Schillaci) film
7. november 2008
Tallinna Vanalinna Muusikamaja (Uus 16c):
19.00 Rosie Stewart (IRL) ja Õie Sarv – Iiri ja Setu ballaadid, kontsert
00.00 Öölaul “Harju Mehed” eestvõttel
VHK Gümnaasiumi saal (Vene 22, Tallinn)
22.00 “Vjesh/ Laulmine” (Rossella Schillaci) film
8. november 2008
Tallinna Vanalinna Muusikamaja (Uus 16c):
18.00 “Ütsiotsõ” ja “Kudmien” (BY) kontsert
22.00 Ööülikool – Triinu Ojamaa ja Jaak Johanson: “21. sajandi regilaul”
00.00 Öölaul “Harju Mehed” eestvõttel
VHK Gümnaasiumi saal (Vene 22, Tallinn)
20.00 “Firekeepers – A journey in the “Yoikscape”” (Rossella Ragazzi) film
NB! Kõik kontserdid on tasuta!
Esinejatest:
Rosie Stewart
Rosie Stewart, Iirimaalt Fermanagh’ maakonnast, on üks väljapaistvamaid Iiri pärimuslaulikuid. Rosie eriline hääl ja laulmisstiil, dramaatiline intensiivsus pikkades, kurbades ballaadides, ning kelmikas mõnutunne ja siirus, mida ta iseäranis naljalauludesse põimib, on võitnud kuulajate ja iiri lauluhuviliste südameid mitmel pool maailmas. Iseäranis muidugi Rosie kodumaal, kus aastal 2004 tuntud Iiri telejaam andis talle tiitli “Aasta laulja”.
Tema repertuaar pärineb põhiliselt ta isalt Packie (Patrick) McKeaney’lt, kellelt Rosie õppis laule kuulates. Ta isa oli väga lugupeetav ja hinnatud laulik kuni oma elupäevade lõpuni. Samuti on Rosie õppinud palju laule oma sõpradelt ja teistelt headelt iiri rahvalaulikutelt.
Rosie Stewart on nõutud laulja ja töötubade-eestvedaja pea kõigil Inglismaa ja Iiri folk-festivalidel, ta on võitnud kaks korda üle-iirilistel võistulaulmistel esikoha, ka tema paljud õpilased on kodumaal juba hinnatud lauljad.
Kõige selle juures on Rosie ikka tagasihoidlik iiri daam, töötab kaubamajas Enniskillenis ja peab koos oma mehega Kiltyclogheris trahterit.
Kudmien
Rahvamuusikaansambel Kudmien koosneb neljast valgevene noormehest ja nende juhendajast Irinast. Õigemini peetakse end küll rohkem sõpruskonnaks – esinemas käiaksegi mõnikord suurema, mõnikord väiksema kollektiiviga. Kudmienile on tähtsaim Valgevenele omase kultuuri säilimine. Koos on lauldud juba 10 aastat, selle aja sisse mahub päevi ja kuid ekspeditsioone Valgevene külades vanu rahvalaulikuid salvestades – noodsamad vanaemad ja vanaisad ongi Kudmieni suurimaks ja parimaks õpetajaks – muidugi kohe Irina kõrval. Väga tähtis on valgevene laulude juures esitusmaneer – laulu tämber ja häälekasutus. Hääl on väga “pingestatud”, ülemisel häälel peaaegu et nagu puuduksid sõnad sootuks. Kudmien on valgevene laulude laulmisel meister – nende laule kuulates noogutavad ka vanad külamehed tunnustavalt pead: “Vot on mehed!”
Ütsiotsõ:
Ütsiotsõ on 4 setu meeskoori Liinats´urade liiget, kellele peale rahvalaulu meeldib ka vanamuusika. Need on Urmas Kalla, Andreas Kalkun, Lauri Sommer ja Kaspar Kolk. Ütsiotsõ kutsus 2005 kevadel Põlva rahvalaulu töötluste festivaliks kokku Urmas. Eks oli lauldud ennegi ja mõne Lõuna-Eesti viisiga on tunne, et selle laulmise juures on mingeid vaiksemaid ja vanamuusikalisi võimalusi. Mitte, et seda päris ära sättida – vana keel ja külakõla on samamoodi olulised – aga laulda ja vaadata, mis tekib. Et arhailises meestelaulus oleks rohkem võimalikke maailmu.
Õie Sarv:
Suure setu lauliku Anne Vabarna lapselaps. Osalenud ansamblis “Leegajus”. Teab ja tunneb setu laule ja lugusid juba lapsepõlvest. Omab suurepärast improvisatsioonivõimet setu regilauludes, tehes silmad ette nii mõnelegi parimale setu laulumemmele kohalikel võistulaulmistel. Seisab oma rahva ja kultuuri eest sirge selja ja selge silmaga. Õie laulab festivalil koos oma tütre Maarjaga.
Harju Mehed:
Harju Mehed laulab põhiliselt regilaule Põhja-Eestist ning uuemaid rahvalaule üle kogu kodumaa. Nende repertuaaris on valdavalt muidugi meestelaul. Laulupark, räägitakse, ulatub neil ligi tuhande lauluni, võib-olla on neid isegi rohkem. Harju Meeste liikmed olid Arhailise Meestelaulu Seltsi asutajaiks – koos on tehtud õpitubasid ja lauluõhtuid tuhandetele meestele ja naistele Eestis ja väljaspoolgi. Siiski eelistavad nad mitte esineda, vaid laulda ühiselt – loomulikult ja lihtsalt, nagu eesti mehele kohane.
Üritusele aitavad kaasa:
Eesti Kultuurkapital
Hotell Susi
Tallinna Vanalinna Muusikamaja
Eesti Pärimusmuusika Keskus
August Pulsti Õpistu
Film “Vjesh/ Laulmine”, režissöör Rossella Schillaci, 2007
St. Costantino ja St. Pauli Albanese naised laulavad kõige ängistavamaid laule teravate häältega. Need on muistsed vjeshetid, mida antakse edasi emalt tütrele. Laulud räägivad albaanlaste katsest viis sajandit tagasi Lõuna-Itaaliast varju otsida. Kuid need on ka naiste loominguliseks eneseväljenduseks, kes selleks, et tööd põldudel helgemaks muuta, “heidavad” laule ühelt mäelt teisele, et teised naised saaksid neid “üles korjata”. Isegi tänapäeval ei öelda, et vjesheteid lauldakse, vaid sõna-sõnalt öeldes, need “visatakse”, kasutades verbi shtie, samas kui laulu lõpetamise kohta kasutatakse verbi mbjedh, üles korjama. See juhtub siis, kui ühe hääle korjavad üles teised ja kõik lõpetavad unisoonis. Need laulud jutustavad julgetest ja iroonilistest naistest, lugusid emigreerumisest ja tagasipöördumisest. Neid esitatakse kogu suve jooksul naiste tavapärastel päevastel kohtumistel, andes nii võimaluse kõigi elus ette tulnud rõõmude ja kibedate hetkede puhul tuntu väljendamiseks. Juba 1954. aastal korraldas antropoloog Ernesto De Martino nendesse kahte külla ekspeditsiooni ja salvestas vjesheteid. Kuid nüüd, rohkem kui 40 aastat pärast seda ekspeditsiooni, nagu nad ise irooniliselt märgivad, on naised juba ise need, kes muule maailmale oma laule tutvustavad, andes kontserte kogu Itaalias ja isegi sedavõrd kaugel, nagu Albaanias ja Prantsusmaal.
Film “Firekeepers” (Tulehoidjad), režissöör Rosella Ragazzi, 2007
Dokfilm, mis on üks osa suuremast uurimusest tänapäeva saami kunstilistest ning sõnalistest väljendustest. Adjágas tähendab saami keeles riiki une ja ärkveloleku vahel. Adjágas on ka muusikaprojekt, mida juhivad kaks noort saami joigujat Sara Marielle Gaup ja Lawra Somby. Film uurib, mis võiks olla hääbuvas kultuuris võitlemist, arusaamist ja sütitamist väärt. Kuidas ja kas ühendada algupärast kultuuri tänapäevaga, mida tähendab joig tänapäeval poliitiliselt, mida ta tähendab noortele muusikutele nende igapäevases elus? Miks peaks olema vajalik hoida tuld kustumast?
Impressum
Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee
Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik
Toimetaja: Tiit Lepik tiit@virufolk.ee 51992928.
Keeletoimetaja: Tiiu Kukk
