Piletiinfo
.jpg){kind=logo}
[1].jpg){kind=small}
.jpg)
Viru Folgi nädalakiri
24. oktoober 2008 nr 4Viru Folgini on jäänud 287 päeva
Juhtkiri
Selle nädala suursündmuseks kujunes seik seoses Rajacaga. Nimelt võttis nädalakirja toimetusega ühendust meie hulgast lahkunud rajaca Jüri Kase tütar Kadri Kask ning teavitas meid tema käes olevatest Rajaca ainsatest stuudiosalvestustest, mis rajacate arvates olid kaduma läinud. Viru Folgi tiimil on plaan lint digitaliseerida ja avalikustada. Rajaca austajate jaoks on leitud lindil hindamatu väärtus!Seekordse nädalakirja numbriga sattusime libedale teele – püüame teile tutvustada Robert Johnsonit ja tema muusikat. Libedal käimine on see sellepärast, et tema eluloos on väga raske tõmmata joont legendi ja fakti vahele. Kuid muusika, mis ta tegi, on vapustav ja aegumatu.
Nädalakirja toimetus ootab väljaande kohta ideid, ettepanekuid ja ka nurinaid kas minu meiliaadressil tiit@virufolk.ee või telefonil 51992928.
Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee
Pilt
Kõledatel oktoobriõhtutel on Käsmus Lainela Puhkeküla hoovis pime ja vaikne, kuid Viru Folgi festivali õhtutel augustis säras Lainela hoov tuledes ning tegevust jätkus nii muusikahuvilistele kui romantikanautlejatele. Nii saab olema ka tuleva aasta augustis, 7.–9.08.2009.
Sellel nädalal broneeriti folgisõprade poolt Lainela Puhkekülasse festivali ajaks esimene tuba!
Laulusõnad Robert Johnsonilt
Cross Road BluesFrom the November 27, 1936 recording session in San Antonio, Texas.
I went to the crossroads, fell down on my knees
I went to the crossroads, fell down on my knees
Asked the Lord above, have mercy now, save poor Bob if you please
Standin' at the crossroads, tried to flag a ride
Whee-hee, I tried to flag a ride
Didn't nobody seem to know me, everybody pass me by
Standin' at the crossroads, risin' sun goin' down
Standin' at the crossroads baby, the risin' sun goin' down
I believe to my soul now, po' Bob is sinkin' down
You can run, you can run, tell my friend Willie Brown
You can run, you can run, tell my friend Willie Brown
That I got the crossroad blues this mornin', Lord, baby I'm sinkin' down
I went to the crossroad, mama, I looked east and west
I went to the crossroad, babe, I looked east and west
Lord, I didn't have no sweet woman, ooh well, babe, in my distress
Risttee blues
Lindistatud 27. novembril 1936. a San Antonios, Texases
Läksin ristteele, lasin ennast põlvili maha
Läksin ristteele, lasin ennast põlvili maha
Hüüdsin appi Jumalat kõrges, halasta, ole nii kena ja päästa palun pisi-Bob
Seisin ristteel, tahtsin saada küüti
Ui-ui-ui, keegi ei taht mind tunda, sõitvad must mööda
Seisin ristteel, tõusis päike, kohe ka looja läks
Süda ütleb, looja läheb ka pisi-Bobi hing
Jookse, jookse, sõber Willie Brownile ütle
Jookse, jookse, sõber Willie Brownile ütle
Täna hommikul oli mul blues, Jessas, ikka sügavamal ma vajun
Läksin ristteele, emme, vaatasin ida, vaatasin läänt
Läksin ristteele, emme, vaatasin ida, vaatasin läänt
Jessas, polnud mu kena naisukest, oi-oi, ei miskit naist, kes mind lohutaks
Vabatõlge Toomas Raudam
Artikkel
Robert (Blues) JohnsonNagu iga inimlikku seisundit, nii on ka bluesi raske lahti seletada. Kõige paremini avaldub ta teatud olukordades. Näiteks siis, kui rong lahkub öösel jaamast ja sul tekib tahtmine joosta kaasa ning hüpata kurvis viimasele platvormile. Või kui näed postkontori leti taga su kirju vastu võtva (tähitult, palun!) tüdruku kaht poolpaljast rinda, aga sa ei taha katsuda mõlemat (see on siis, kui bluesi pole), vaid ainult üht, seda, mis on pluusipõues rohkem varjul või kui ta pakub just seda, õiget, siis öelda: „Ei, tänan ei! Mõni teine kord, mul on täna blues.“
Robert Johnson sündis 1911 ja suri 1938. Juba väiksena mängis ta suupilli, kuid kitarri ta mängida ei osanud, sõbrad palusid tal seda mitte teha. „Sa ajad inimesed hulluks, jäta järele, sa ei saa sellega hakkama,“ ütles talle sõber Son House, kuid juba mõne aja pärast võis ta ainult imestunult silmi pilgutada ja oma sõnu kahetseda, sest sündinud oli tõeline kitarrivirtuoos.
Nii hakatigi rääkima, nagu oleks Robert andnud saatanale ristteel kolm tilka verd ja saanud selle eest vastu kitarrimängu. Mõistagi oli see vaid üks paljudest legendidest. Samas on mõiste crossroads (risttee) saanud väga populaarseks – ilmselt kujutab see otsustamismomenti, saatuslikku hetke, identifitseerumist, missioonitunnet jms. Igaüks, kes püüdleb bluusi poole, tunnetab ka ohtu, mis sellega kaasneb, kui minnakse lõpuni, risttee risti sisse, kus elab saatan. Crossroadi nime kannavad ka Eric Claptoni bluusifestivalid, crossroadsguitarfestival2007.com, kus iga kord kõlab ka Johnsoni võimas Cross Road Blues. www.youtube.com/watch?v=-twOjwBORwg Viimane neist toimus 2007. a.
Robert Johnsonist jäi järele 29 laulu, millest on lindistatud 17 erinevat versiooni, kokku seega 46 lindistatud lugu. Nagu Eric Clapton oma Robert Johnsoni mälestuseks korraldatud lindistusturneel ütleb www.youtube.com/watch?v=ETELORdwmJA ja
www.youtube.com/watch?v=ADfRtUJ01oI
on Johnsoni kitarrimängu kuulates tunne, nagu oleks mängijaid kaks. Selle imiteerimine on võimatu, selleks kulub eluaeg, rütmid vahelduvad ühe laulu sees ootamatult, sõltudes esitaja meeleolust, mida – vabandust – on võimatu jäljendada. Kuid veelgi võimatum on järele teha vahetut üleelamist ja valu. Mitte ilmaasjata ei öelda bluusi kohta „real“. Sest kuulajale jääb tunne (ja seda eriti Johnsoni puhul, et kõik, millest lugu räägib ja viis rääkida aitab, on just äsja toimunud ning et see tuuakse meieni vahetult, n-ö ilma igasuguse kunstita. Tegelikult päris nii see pole. Laulja võtab ennast ja oma tundeid küll tõsiselt, kuid niipea, kui tõsidus muutub liiga tõsiseks, kui võiks tekkida mulje enesehaletsusest, laseb laulja oma häälde sisse mingi võõrutava intonatsiooni (kuulake, kuidas Johson moduleerib oma mmmmm´e, moodustades neist terveid värsse!) või räägib järgmises laulureas iseendale vastu. Võib päris kindel olla, et kui sõnad tervikuna on sünged, siis on muusikas sees mingi kummastav krutski. Või siis on rütm tantsuline.
Johnsoni laulusõnade uurimisega tegeleb uurimiskursus Virginia ülikoolis Victor Cabasi juhtimisel xroads.virginia.edu/~music/rjhome.html Mõned neist on tõesti sünged. Näiteks leidub laulus „Me And the Devil Blues“ fraas: „I am going to beat my woman until I get satisfied.“ (Ma peksan sind seni, kui saan rahulduse.) Rahuldus, muuseas, on bluusis enamasti vaid üht, seksuaalset sorti. Üleüldse on bluusi kujundimaailm valdavalt erootiline, seda võib olla isegi grammofon (Phonograph Blues) või auto (Terraplane Blues), rääkimata crawling king snake´idest ja little red roosteritest.
Kuid Robert Johnsonist jäi järele veel kaks fotot ja kaks abielutunnistust, kus on kirjas tema kaks ametlikku naist, ehkki surmatunnistusel seisab vaid üks, bluesimehele iseloomulik sõna – single (üksik). Ühel fotol on ta Robert, palja kiilaspea ja suitsuga hambus, teisel Mr Johnson, lipsus ja ülikonnas. Meil on raske kui mitte võimatu ette kujutada, kuidas elati siis Ameerikas, kuid on kindel, et üks musta mehe unistusi oli olla valge või saada selleks. Oli neid, kes seda unistust tõsiselt võtsid, ennast puudriga üle kallasid ja oma kräsujuukseid spetsiaalse vedelikuga vastu pead koolutasid. Neist saidki aja jooksul ja generatsioonide vaheldudes luitunud nahaga miljonärid, barakobamade eelkäijad, kuid oli ka neid, kes selle unistuse üle nalja heitsid (kuid ei irvitanud, selleks oli unistus liiga tõsine, igatsus liiga reaalne). Neist viimastest sai bluusirahvas. Robert Johnson oli nende ürgisa.
Robert Johnsonist jäi järele surmatunnistus. Seal on kirjas tema vanus, 26. Eksitud on aastaga, kuid see on väike viga. Tähtsam on nahavärv, sinna on kirjutatud must. Pidanuks olema väga, väga must. Sest seda Johnson oli ja selleks ta ka jäi. Johnson suri enam-vähem sama vanalt kui Jimi Hendrix ja Janis Joplin. Ka see paneb mõtlema. Sest kõiki neid tappis see, et nad võtsid seda, mida nad tegid, liiga tõsiselt.
Kuid surmatunnistusel on veel üks mõtlemapanev koht. Nimelt on lahtrisse „surma lisapõhjused“ kirjutatud „no doctor.“ Kuid täpselt samuti surid ka JH ja JJ, ka neil polnud surmahetkel kedagi, kes võinuks neid päästa. Ei arsti, ei sõpra.
Raske öelda, kas arstil oleks läinud korda Robert Johnson päästa. Kuuldavasti olevat ta mürgitatud. Trahteri peremees, kelle naisele Johnson külge lõi (purjus peaga polnud naist, kellele ta külge löönud poleks, vanus polnud oluline), olevat mürki viskiklaasi puistanud. Aga on teada, et ta põdes ka süüfilist. Nii et vaevalt.
Räägitakse, et Robert Johnson olevat enne surma haukunud.
Kas arstid oskavad ravida haukumist? Vaevalt, vaevalt.
Vahest veel üks asi väärib mainimist. Johnsonil polnud kõlavaid hüüdnimesid. Nimed, mis muidu bluusilauljatel nii tavalised – lamefoot, cripple, blind, fats jms – ei jäänud talle lihtsalt külge.
Ta oli ta ise: Robert Johnson (1911–1938).
Ta oli tema laulud. Ta oli Delta blues. Ta algas algusest ja lõpetas lõpus. Igal juhul mitte kuival (maal).
„Kui tahad laulda bluusi, pead kannatama.“ (David Bromberg)
Toomas Raudam
Arvamus
Jaak Prozes: Hõimupäevad meenutavad meile, kes me olemeJuba 20 aastat järjest kõnnib oktoobrikuu kolmandal nädalal üks tont mööda Eestit. See on hõimutont, oma mitmete üritustega, millest nähtavaim osa on hõimurahvaste folklooriansamblite kontserdid. Valdavalt toimuvad esinemised koolides, sest õpilastele on vaja maast madalast anda aimu meie kuulumisest hõimu-, st soome-ugri rahvaste hulka. Seega on hõimupäevad meie noorte rahvusliku kasvatamise üheks vormiks. Suuremad kontserdid toimusid tänavu Tallinna Rahvusraamatukogus ja Viljandi Pärimusmuusika Aidas. Mõlemat kontserti saatis publikumenu, mille tunnusmärgiks olid rahvast täis saalid. Kõigil soovijail oli vahetu võimalus hõimurahvaste esindajatega kokku puutuda ilma tuhandeid kilomeetreid läbimata. Seega hõimupäevad on sellised omamoodi suure, laiali läinud pere kokkusaamise päevad. Ma ei tea, et teised keelegrupid hõimupäevi tähistaksid, eks see olegi meie väikerahvaste koostöö eripära – mõelda ja tunda end suuremaks, sest nii on turvalisem. Võib öelda, et see on omamoodi meie rahvusliku identiteedi üks kaitsevorm, sest üksikuna võivad võõrmõjud osutada ohtlikuks. Samas, ega rahvusliku identiteedi kaitseks hõimutööst või hõimupäevadest ainuüksi piisa. Seda näeme, kui vaatame Venemaa soome-ugri rahvaste olukorda. Siiski võimaldavad hõimupäevad väärtustada rahvuskultuuri. Venemaa soome-ugri rahvaste folklooriansamblid leiavad siinse publiku heatahtliku tähelepanu ning tunnevad, et nende keel ja kultuur on väärtuslikud. Vabanetakse teatavast rahvuslikust alaväärsuskompleksist ja tõuseb motiveeritus tegelda jätkuvalt oma rahvuskultuuriga, arendada juba tegutsevaid folklooriansambleid, asutada uusigi. Tuleb tõdeda, et viimasel viiel aastal on Venemaa soome-ugri rahvad asutanud kümneid folklooriansambleid, mis võimalik, on saanud oma tegevuseks innustust ka Eestis toimuvatest hõimupäevadest. Meile aga on see traditsioon tähtis, et kui tekib soov mingit uut rahvuskultuurilist nähtust üle võtta, siis võiks ju võtta seda omast soome-ugri perekonnast. Samuti ehk panevad hõimupäevad meid mõtlema, kellena me end ümbritsevas maailmas, eriti aga Euroopas tutvustame. Tihtipeale püüavad meie rahvuskultuuri tegelased, ka folklooriansamblid oma esinemistes liiga palju märkida Rootsi ja Saksa mõjusid. Kahjuks unustades, et rootslased ja sakslased on Euroopas juba ees ning ammuilma avastatud... Kui aga tahta olla omanäoline ja põnev, siis oleks ehk mõistlik lisada soomeugrilist värvi. Seda just hõimupäevad pakuvad.
Jaak Prozes
Hõimupäevade peakorraldaja
Pillimehed niidumari ansamblist Morko Kundem Tallinnas KuKu klubis. Foto: Eha Viluoja
Karjala ansambel Karelia suurkontserdil Eesti Rahvusraamatukogus 17. oktoobril 2008. Foto: Eha Viluoja
Internetist
Kaks väärt lugemist Robert Johnsoniga seoses
Ajakirja Muusika arhiivist leiab Andres Rootsi artikli „Bluusist ja Opossumionust”:
http://muusika.kul.ee/arhiiv/200708/lugu17.pdf
Keegi hea inimene Alari Raieste on netti riputanud mõne aasta vanused Immo Mihkelsoni kursuse tekstid populaarmuusika ajaloost:
http://www.geocities.com/raieste/koolimuusika.htm
Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee
Lasering soovitab
Robert Johnson:
http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=23871
Son House:
http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=23870
Uudis
KuuldemänguvõistlusAllikas: http://www.err.ee/raadioteater/info/kuuldemaenguvoistlus/
Tänavu 80-aastaseks saanud Raadioteater kuulutab juubeliaasta lõpusirgel välja kuuldemängude võistluse.
Võistluse eesmärgiks on avardada kuuldemängude temaatikat ja leida lisaks kogenud kirjutajatele ka uusi andekaid ja raadiodramaturgia eripära tajuvaid autoreid.
Ootame tekste, milles nii kaasajatunnetust kui igavikulisemat kullaproovi. Kuuldemängud jäävad ju helisalve alles, neid kuulatakse ka aastakümneid hiljem. Omaaegne kuuldemängude toimetaja Lennart Meri on 1962. aastal kirjutanud essees “Raadiokunst” tänagi aktuaalseid mõtteid: “Kuuldemängu tempo-rütm peab alati olema märksa intensiivsem kui sama teose tempo-rütm laval. Mõte ja kujutlus liigub kiiremini sõnast, füüsilisest tegevusest. Piisab väiksest vihjest tegevusele – kuulaja mälu fikseerib selle ja kuulaja tähelepanu on vabastatud autori mõtte jälgimiseks. Kuuldemäng võib takistuseta liikuda ajas ja ruumis. Hea kuuldemäng ei apelleeri konkreetselt-visuaalsele kujutlusvõimele, ta ei pea arvestama maailma naturalistliku nägemisega…”
Algupäraste võistlustööde žanri-, temaatika, adressaadi osas puuduvad piirangud.
Teksti eeldatav pikkus kuni 25 000 tähemärki. Võistlustööd palume esitada kolmes eksemplaris ning soovitavalt ka elektroonilisel infokandjal. Tekstid varustada märgusõnaga, lisada kinnine ümbrik autori nime ja kontaktandmetega.
Võistlustöö ei tohi olla varem avaldatud ega lavastatud. Tekste ei tagastata ega retsenseerita.
I auhind: 20 000 krooni. II auhind: 15 000 krooni. III auhind: 10 000 krooni. Kolm ergutusauhinda a 5000 krooni. Sõltuvalt laekunud tekstide tasemest jääb žüriile õigus auhinnasummasid ümber jaotada.
Kuuldemänguvõistlust toetab Kultuurkapital.
Palume kuuldemängutekstid saata või tuua hiljemalt 15. jaanuariks 2009. aadressil: Raadioteater, Kreutzwaldi 14, Tallinn 10124.
Võitjad kuulutatakse välja Raadioteatri sünnipäeval, 24.veebruaril 2009.
Lisainfo: pille-riin.purje@err.ee
Kalender
Viljandi Pärimusmuusika Ait võõrustab ETVd kahe kontserdiga
Allikas http://www.folk.ee
Reedel, 24. oktoobril võtab ETV Viljandi Pärimusmuusika Aidas üles kaks kontserti:
kell 18.00 Bonzo ja Tõun ning kell 20.00 Johanson ja vennad.
Võimas, aga maheda häälega Bonzo astub üles koos Unelmate Orkestriga. Kuuleme, kuidas see kooslus spetsiaalselt pärimusmuusikale kujundatud saalis kõlama hakkab. Bonzo erilisele häälele ei ole võrdset ega võrreldavat. Unelmate Orkester aitab Bonzo nüanssiderohket häälekõla ning loomingut delikaatselt vahendada ja täiendada.
Johansonid on õde Kärt ning vennad Jaak, Mart ja Ants. Tuntud oma headuses, liiguvad nad mängeldes ja kergelt mööda sõna ja laulu piiri, laulavad kordamööda ja koos ning mängivad akustilisi kitarre. Jaagul on taskus parmupill ning vendadest keskmine, Ants, näpib ka buzukit ja löökpille. Laulud ja lood ise on põim uuemast autorilaulust ja vanemast rahvalaulust, millesse tihti ka teravmeelset huumorit segunenud. Johansonide muusika helgus ja aeg-ruum sobib eriti hästi just kirevasse sügisaega.
Kontserdid salvestab ETV ning neid on võimalik hiljem näha ETV Live-sarjas ETV programmis või ETV Live DVD-l.
Kontsertide piletihinnad on seekordki võimalikult sõbralikud. Ühe kontserdipileti hind on vahemikus 100–150 krooni, kahele kontserdile saad pääsme 150–250 krooniga. Vaata http://www.piletilevi.ee
Kindlasti tasub jääda ööseks, Viljandis paistab päike pidevalt ja Lossimägedes on viimaste soojade sügisilmadega liiga mõnus jalutada :) Info majutusvõimaluste kohta leiad siit:
http://www.folk.ee/et/Sundmused/Majutuskohad
Transpordi leidmiseks Viljandisse või Viljandist tagasi hoia silm peal meie foorumil http://www.folk.ee/foorum.
KARMEN ONG / neidudekoor Leelo ja tantsuteater Tee Kuubis „Adiemus”
Reedel, 24. oktoobril 2008 kell 22.00 Kanuti Gildi saalis
Allikas http://www.saal.ee
Mitmeid kogumikke sisaldavat etno-klassikalist mammutteost „Adiemus” kirjutades on Inglise nüüdishelilooja Karl Jenkins tekstidena kasutanud enda välja mõeldud keelt, et esiplaanile pääseks vokaalide ja konsonantide kokkukõla, mitte sõnade tähendused. Algselt mõeldud ühele naishäälele, on teos nüüdseks saanud populaarseks eeskätt naiskooride seas.
helilooja: Karl Jenkins
lavastaja ja koreograaf: Karmen Ong
dirigent: Raul Talmar
hääleseadja: Leelo Talvik
esitajad: neidudekoor Leelo, Tallinna Ülikooli tantsuteater Tee Kuubis,
löökpillikvartett Paukenfest, Urmas Lattikas ja Tanel Klesment
kestus 45min
pilet: 75/125.-
Algab V juudi süvakultuuri festival „Ariel”
Allikas http://www.ariel.ee
26.-27. oktoobrini toimub Tallinnas V juudi süvakultuuri festival „Ariel”. Kontserdi annavad klarnetivirtuoos David Krakauer ansambliga Klezmer Madness! USA-st, jazzlauljatar Sofia Rubina ning ansambel Vox Clamantis (kunstiline juht Jaan-Eik Tulve), lisaks toimuvad loengud, meistriklass ning raamatuesitlus.
Festivali peaesinejaks on seekord maailmamuusika üks tippe, klarnetist David Krakauer, kes koos oma ansambliga tutvustab klezmer-muusikat täiesti uudsel moel. Tema võluvas ning kirglikus esituses seguneb klezmeriga jazz, rock, funky ja hip-hop. Krakauer's Klezmer Madness! on täna üks juhtivamaid klezmer-muusika esitajaid. Viis, kuidas nad suudavad ühendada Ida-Euroopa sajanditevanuse ilmaliku juudimuusika tänapäevase helikeelega, on vapustav. Nagu ütleb David Krakauer ise: "Muusika peab olema põnev!"
David Krakaueri ja ansambli Klezmer Madness! kontsert toimub koostöös Jazzkaarega.
Lisaks kontserdile annab David Krakauer Tallinna Muusika- ja Teatriakadeemias kõigile huvilistele ka tasuta meistriklassi.
Jazzlauljatar Sofia Rubina esitab koos ansambliga Vox Clamantis sefardi juutide traditsioonilisi meloodiaid. Rubina esituses on sugemeid nii klassikalisest kui pärimusmuusikast, nii jazzist ja rockist kui juudi rahvalauludest. Ta on võitnud mitmeid konkursse ja andnud kontserte näiteks koos Sergey Manukjani, Marian Petrescu, Ted Cursoni ja Zhenia Gimeriga. Algusaegadel põhiliselt gregooriuse laulu viljelenud ansambel Vox Clamantis on tänaseks oma tegevuses juba ammu astunud pika sammu edasi ning saavutanud rahvusvahelise tuntuse ka teiste muusikastiilide esitajana. Vox Clamantise asutaja ning kunstilise juhi Jaan-Eik Tulve sõnul on taoliste koostööprojektide puhul oluliseks just mõttemaailmas sündiv kooskõla.
Festivali raames esinevad loengutega Josef Kats ning Mark Rõbak.
Kõneldakse juutluse motiividest Tallinna linnaruumis ning Eesti juutluse arhiivist ja muuseumist.
Koostöös kirjastusega Hermes toimub David Shahhari raamatu "Krahvinna hommikusöök" esitlus. Raamatu on heebrea keelest tõlkinud professor Kalle Kasemaa.
Festivaliüritused toimuvad Vanalinna Muusikamajas, Tallinna Sünagoogis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Vene Teatris.
Festivali kunstilised juhid on Jaan-Eik Tulve, Ilja Sundelevitsh ning Jaan J. Leppik.
Festivali ajakava ning piletiinfo: http://www.ariel.ee
XIII Tartu rahvamuusikapäev
26. oktoobril 2008. a
Tartu Saksa Kultuuri Instituudis (Kastani 1)
Keskpäevast südaööni on Tartu Saksa Kultuuri Instituudi saal (Kastani 1) rahvamuusikasõprade päralt. Kontserdid Tartu ja Tartumaa rahvamuusikutelt. Laulutuba ja tantsutuba kõigile kaasalöömiseks. Külalistena Piccolo Folk ja Vasyl Zotovich Pärnust.
12.00 Põlvkondade laulud
Esinevad Anne Maasik, meesansambel Laulusõbrad, naisansambel Eha
13.00 Rahvamuusikute kontsert
Esinevad Riin Rikas (hiiukannel), Rein Rikas (mandoliin), Osvald Pähno (rahvakannel), Kalle Vassila (rahvakannel), Maris Sepp (kromaatiline kannel), Martin Teppo (rahvakannel, lõõtspill), Ülle Kool (lõõtspill), Peeter Joosep (lõõtspill), Mare Sukk (karmoška), Alar Sünter (karmoška), Vasyl Zotovich (nuppakordion), Aleksei Kanistik (nuppakordion)
16.00 Rahvamuusikaansamblite kontsert
Esinevad Taaderandi tähesõel, Kaval käsi, Kapten Trumm, Sireli, Mäksa noorteansambel, Konkuröör
18.00 Laulutuba
20.00 Rahvamuusikaansamblite kontsert
Esinevad Piccolo Folk, Väägvere külakapell, Konguta kapell, Karl ja Kata
22.00 Tantsutuba
Vaba sissepääs!
Ajaloost
2000.–2002. a korraldas Tartu rahvamuusikapäeva Tiigi Seltsimaja. 2003.–2004. korraldas Tiigi Seltsimaja Tartu rahvamuusikapäeva koostöös MTÜ Tartumaa Rahvakultuuri Keskseltsiga.
2005. a kuni tänaseni on Tartu rahvamuusikapäeva korraldajaks MTÜ Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts. Sellest ajast on Tartu rahvamuusikapäev toimunud rahvamuusikute ettepanekul kaks korda aastas.
Soovime pakkuda külastajatele ja Tartu kandi rahvamuusikutele võimalust rahvamuusikute tegevusest ülevaate saamiseks. Igale rahvamuusikapäevale kutsutakse mõned välisesinejad või rahvamuusikuid teistest Eesti piirkondadest. Läbi aastate on rahvamuusikapäevale kutsutud ka Tartus elavad ingerlased, juudid, sakslased, venelased, armeenlased, ukrainlased, udmurdid ja marid, kes tutvustavad aeg-ajalt oma maa rahvamuusikat. Lisaks kutsume külla Eestis tegutsevaid vähemusrahvuste folklooriansambleid.
Rahvamuusikapäeval osaleb tavaliselt ca 150 rahvamuusikut Tartust ja Tartumaalt.
Korraldaja: MTÜ Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts
Koostööpartnerid: MTÜ Tartu Saksa Kultuuri Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum
Toetajad: Tartu Linnavalitsus, Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuurkapitali Tartumaa ekspertgrupp, Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus, Hasartmängumaksu Nõukogu, SA Tartu Kultuurkapital, Tartu Kultuuriaken, AS Postimees, AS Linnaleht
Info: tel 5560 2102 (Triinu Nutt), e-post tartumaarks@hot.ee
Eelteade
TALLINN WINTER TROPICS FESTIVAL 19-23.11.2008Allikas http://www.lahemusa.ee
Tallinn Winter Tropics Festivali raames saab esmakordselt Eestis näha ning kogeda brasiilia muusika säravat etteastet.
Eestisse on tulemas Miss Rio De Janeiro ja supermodell Riost, legendaarne Elza Soares, kes sai 2000. aastal BBC poolt hinnatud "Voice of the Millenium" tiitliga. Samuti Brasiilias väga populaarsed Farofa Carioca, Forro in The Dark, Ramiro Musotto. Üles astub ka hetkel Eestis resideeruv Denise Fontoura. Capoeira tantsjad, brasiilia tanstu õpetajad ja tantsjad.
Koos suurte nimedega maailmast on üles astumas ka maailmatasemel DJ'd.
Kolmapäevast pühapäevani vallutavad novembrikuise Tallinna ülemaailmselt tuntud ja armastatud päikselised brasiilia rütmid. Winter Tropics pakub rõõmsat energiat ja kultuurilist vaheldust, mille toimetavad kodupublikuni kõrgetasemelised esinejad.
Kontserdid toimuvad nii klubis Überblingen kui ka restoranis Clazz. Lisaks loob festival võimaluse osaleda erinevates töötubades, õppida omanäolist muusikat, rütmipille, tantsu, capoeirat, tutvuda ookeanitaguse kultuuriga.
Winter Tropics Festival kannab väikesesse, kuid kultuurilembelisse Eestisse värskeid tuuli maailma teisest otsast.
Lähemalt saab ennast kurssi viia aadressil http://www.lahemusa.ee ja http://www.myspace.com/tallinnwintertropics
Piletid kontsertidele ja terve festivali pass on müügis Piletilevis, Piletimaailmas ja CLAZZ'is.
Alates 28.10.2008 teisipäeviti CLAZZ'is Brasiilia õhtud brasiilia samba ja forro tantsu õpetusega, ehedad bossarütmid ning õhtut saadavad visuaalid ja filmid Brasiiliast ning Denise Fontoura helisev hääl kitarri ja rütmipillide saatel.
Impressum
Väljaandja: MTÜ Viru Folk www.virufolk.eeViru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes
Toimetaja: Tiit Lepik tiit@virufolk.ee 51992928.
Keeletoimetaja: Tiiu Kukk
